Täna algas advendiaeg. Üle Eesti süüdati advendiküünlaid ning kuulutati välja jõulurahu.
Ladinakeelsele sõnale adventus on eestikeelseks vasteks sõnad: saabumine, tulemine. Advendiaeg on seega kellegi saabumise aeg. Kes siis tulema peab ja keda maailm nõnda küünlaid süüdates ootab? Kas mitte jõuluvana Lapimaalt! Küllap ka teda, kuid tegelikult ei ole küünalde süütamine seotud ei päkapikkude ega jõuluvanaga. Advendiaeg ja küünalde läitmine valmistavad meid ette jõuluööks, mil kristlik maailm tähistab Jumala Poja sündimist jõululapsena Petlemma linnas umbes 2000 aasta eest. Päkapikke ja jõuluvana tema sündimise ajal Petlemmas keegi ei kohanud, küll aga kolme kuningat, kes tõid vastsündinule kingituseks kulda, viirukit ja mürri. Advendiküünlaid süütame ootuses, et valguse suurenedes taganeb pimedus, külmus ja kurjus nii looduses, kui ka meie südametes ja inimsuhetes. Esimese advendiküünla süütamisest tekib nõrk valgus. Teisel advendil süütame esimese küünla kõrvale teise ning valgus ja soojus suureneb. Mida lähemale jõuludele, seda enam on valgust, rahu ja rõõmu. Advent koosneb neljast pühapäevast enne esimest jõulupüha. Advendiajal süüdatakse iga pühapäev üks uus küünal. Tänapäeval levinum advenditava on seotud päkapikkudega, kes öösel toovad maiustusi-kingitusi ja hommikul ärgates avastad neid susside-sokkide seest. Advendikombeid ja ootusaega sümboliseerivad Petlemma täht, advendiküünlad, advendikalender. Paljude koduakendel on näha põlemas küünlaid, mis enamuses elektrilised. Kaubandus- äri ja poliitiline maailm kasutab aktiivselt advendiga seotuvat. Südamlike soovide ja värvika reklaamiga on küllastatud nii asulad kui linnad. Kõik viitab sellele, et oodatakse jõule.
Veel saad lugeda advendist http://www.folklore.ee/Berta/tahtpaev-advent.php
